Hingeparandust otsi börsilt

Sest mis oleks veel õilsam kui panustada alkoholitootja aktsialt teenitud tulu liigjoomise vastasesse võitlusse või paigutada tubakatootjalt teenitud dividendid mõnda vähikeskusesse või uue ravimi arendamisse?

Samamoodi nagu arst ei jäta pätti ravimata, ei tohiks ka investor finantsnäitajatelt paljulubava aktsia ees silmi sulgeda pelgalt selle pärast, et firma tegutseb valdkonnas, mis pole ehk kõige moraalsem. Liiatigi on hea ja kurja vahel joone tõmbamine üha raskem – mis ühe meelest õilis, see on teisele surmapatt.

Küsimus on eelkõige selles, kas aktsiat nähakse kui tähekombinatsiooni väärtpaberi kontol või mõeldakse positsiooni soetamise järel endast kui ühe või teise ettevõtte täieõiguslikult osanikust, kes kiidab kogu oma positsiooni ulatuses heaks nii firma visiooni kui tegevusvaldkonna.

Arvatavasti oleks nii mõnelgi juhul investori enda kui tema üllaste eesmärkide seisukohalt mõistlikum just esimene variant. Börsifirmade aktsiad ei jää üldjuhul investorite eetiliste tõekspidamiste tõttu tõusmata ja moraal üksinda ei paiska ka edukat ettevõtet miinusesse.

Samamoodi ei muuda viletsalt juhitud ja kõrvuni võlgades ettevõtet investori vaatenurgast grammigi paremaks selle üllas missioon ja maailma parandav visioon. Jääb vaid küsimus, kes lõikab tõusult ja languselt kasu ja millise rakenduse leiab investeerimisturgudelt teenitud tootlus.